Ühel porikarva ja lörtsisel märtsihommikul sai minust majaomanik. Kõlab uhkelt, aga olgu kohe lisatud, et ühe üsna väsinud moega ja kõva kõpitsemist ootava maja oma…
Seistes ühel hetkel hinnatundlikult valiku ees, kas kolida oma väikse pere (mina, tütar ja poeg) ning suure loomaarmastusega (koer, kass ja neli merisiga) kõigi mugavustega paneelmaja korterisse või mugavusteta, aga privaatsesse aiaga majakesse, siis polnud pikka kõhklemist – vajagu see maja kuitahes palju tööd ja vaeva, lõpuks saab sellest ikkagi meie oma ja õige PÄRIS kodu. Kus ei saa kunagi olema pensionärist naabrit, kelle arvates minu kasvatamatud lapsed pidevalt pahatahtlikult tema lae peal trambivad ning kunagi õigel ajal magama ei lähe:) Ja kus mul saavad olema päris oma pojengid ja sirelipõõsad.
Järgmisel, sedapuhku kenal päikselisel päeval nägi mu värskelt omandatud maja välja selline:
Väike, kompaktne ja ehe 50-ndate tüüpelamu. Mulle meeldivad vanad asjad ja neile uue elu sisse puhumine. Ja selle maja juures võluski mind vist kõige enam see, et kõik oli säilinud enam-vähem puutumatul kujul. Noh, mõnest küljest ehk liigagi puutumatuna, kui nüüd kuivkäimlat ja igasuguse pesuruumi puudumist mainida…
Möödaniku mööbli suure austajana on mul siiralt kahju, et samas ei olnud majas puutumatuna säilinud ainsatki ajastutruud mööblitükki… Õigupoolest oli maja täitsa tühi. Eelmine omanik – ilmselt heade kavatsustega uut omanikku maja tühjendamisest säästa – oli suure puhastustöö käigus kogu mööbli lihtsalt tükkideks saaginud! Toanurka kuhjatud “küttematerjali” hunnikust leidsin hulganisti vihjeid esemetele, mille säilimine mind heldima pannuks…
Aga eks ole mu senise üürikodu garaaži ka neid ajastuhõngulisi mööblitükke juba üksjagu kogunenud, nii et maja sisustamata ei jää. Kui ma kord selleni jõuan. Sest plaanid ja tegelikkus…on plaanid ja tegelikkus:)
Märtsis arvasin, et juuni alguseks on kõige hädapärasemad asjad nagu kanalisatsioon ja vannituba tehtud ning saab vaikselt sisse kolida. Juunis arvasin, et see juhtub juuli lõpuks. Juuli lõpus…
Lühidalt, hetkel elan ikka veel üürikorteris, olen suured plaanid ja tähtajad maha matnud ning liigun edasi sammhaaval ja jõudumööda. Vahepeal tuleb ju ka muud tööd teha ja raha teenida, sest päris mitte millegi eest ei valmi ka ülimalt säästlikuna planeeritud remont.
Et kunagi seal kaugel lõputu remondi lõpus mäletada, mis alguses oli, otsustasin renoveerimise protsessi tasapisi siin blogis jäädvustada. Ja võib-olla saan oma kogemuste läbi ka kedagi teist julgustada või inspireerida ilma suure rahakotita oma unistusi täitma asuda…
