Suure entusiasmiga alustatud blogipidamine on vahepeal häbiväärselt soiku jäänud…Põhjuseid on mitmeid ja need kõik võiks tegelikult koguda pealkirja alla “Vesi ahjus”. Seda siis muidugi ülekantud tähenduses, sest ahjudega on minu majas küll kõik hästi. Ja see on kahtlemata suur asi, kuid siiski mitte piisav, et lisaks vahepeal saabunud sügiskülmale ka hootisi meeleheitepuhanguid eemale peletada. No ei ole see ehitamine ikka nii lihtne! Või noh, ehitamine siiski pigem on, aga selle lõbu finantseerimine absoluutselt mitte.
Niisiis on olnud hetki, kus saadaks kõik kuradile! Müüks selle vana sara maha, maksaks ära üle pea kasvanud võlad ja ostaks reisi soojale maale. Ja uued saapad. Ja…noh, kindlasti ühtteist veel. Ja pärast elaks rahulikult üürikorteris edasi ning keskenduks tööle. Kõlab täitsa mõistlikult, eks ole?
Aga… ilmselt olen ma liiga uhke, et nii kiiresti alla vanduda ja oma unistusest loobuda. Ja kes see ikka vastu talve sellist poolikut maja osta tahab… Pealegi, kahju on ka – eks ole ju sinna üksjagu südant, aega ja raha maetud ning seejuures nii mõnedki väga suured ja olulised tööd juba ära tehtud:
1) Majas on nüüd tõepoolest vesi sees, mis voolab kenasti mööda torusid sinna kuhu vaja ja väljub sealt, kust vaja.
2) See vesi, mida enam vaja pole, voolab kenasti kanalisatsioonitorustikku, mida ostuhetkel ei eksisteerinudki.
Selle kanalisatsioonivärgi juures hämmastas mind vist kõige enam bürokraatlikele asjaajamistele ja tegelikule torustiku rajamisele kulunud aja suhe. Esimene pool võttis umbes KAKS KUUD: liitumistaotlus ettevõttele Tartu Vesi, projekti tellimine vastavalt Tartu Vee poolt väljastatud projekteerimistingimustele, projekti valmimise ootamine, projekti kinnitamine, liitumine Tartu Veega ning selle õnne eest kopsaka summa tasumine, loa saamine alustada kaevetöödega Tartu Vee poolt heakskiidetud firma abil, hinnapakkumiste küsimine nendest firmadest (pakkumised erinesid muide nagu öö ja päev, ehk kohati kahekordse summa ulatuses). Reaalne töö võttis aega ÜKS PÄEV. Hommikul tulid firmast Vesiliiv kaks kutti kopaga ja õhtul võisin juba nautida vesikloseti mõnusid!
3) Mitte lihtsalt vesi, vaid ka soe vesi on majas sees. Veelgi enam – kuigi kuuri asemele ehitatud vannituba vajab veel pisut viimistlemist, on ta siiski enam-vähem valmis ning võimaldab juba isegi dušši võtta!
Nii et tegelikult on ju kõik lihtsalt suurepärane ja jäänud vaid ületada “koera saba” – interjöörile viimistluskiht peale ja võibki sisse kolida.
Ma ei tea, kust ja kellelt see koera-saba ütelus pärineb, aga praegu tundub küll, et võrdluse aluseks oli ilmselt ebanormaalselt pika ja lohiseva sabaga isend.
