Viimaste lõputult vihmaste päevade taustal võib vee-teema tunduda küllale liiga tegemisena.  Kuid ega ma ei plaanigi rääkida tavapärastest rohkelt ja sihitult langeva vee kaasnähtustest nagu loik minu maja keldripõrandal või pööningul (ma teen näo, et ma neid ei näe), vaid ikka sellest sihipäraselt seatud veest ehk veevärgist, mida pidas silmas müüja, kinnitades, et majas on vesi sees…

No vähemalt mina mõistsin seda nii, et majas on toru(d), kus voolab vesi, mis ühel hetkel väljub kena joana köögikraanist – sellest ainsast, mis ostuhetkel majas oli.

Toru oli, kraan oli, aga ei väljunud sealt peale vaikse sahina midagi ja seegi kustus pea…”No muidugi, ilmselt on keldris olev peakraan kinni…”, tuli päästev idee. Nii oligi. Lahti keeramine tõi kaasa rõõmsa vee vulina, kuid see vulin ei suundunud sugugi üles köögikraani suunas, vaid hoopis….kaevu õue servas! Kenasti mööda seda vana toru, kust varemalt, enne veevärki ühendumist, vesi majja pumbati.

Noh, iseenesest ju täiesti geniaalne hübriid moodsast vesivarustusega majast ja kirglikust armastusest kaevukookude vastu – 21. sajandi ökoihaluse kelmikas kokkuvõte:)

Mina tundsin end tol hetkel siiski pigem ahastava ja pettasaanud tobuna, mitte kelmika ökomutina. Aga mu viha lahtus peagi pärast seda, kui endine omanik oli mu ärevale telefonikõnele vastanud, et “ega tema polegi kunagi väitnud, et see vesi sealt torust ka köögikraani jõuab!”

Ja tõepoolest, ta ju väitis, et vesi on majja sisse toodud. Et ta sealt teistpidi kohe välja voolab…no see lihtsalt ei tulnud jutuks vist:)

PS. Müüja auks peab siiski ära märkima, et ta ei varjanud minu eest tõsiasja, et sama lause – “vesi majas sees” – iseloomustab aeg-ajalt tabavalt ka keldripõranda olukorda.