Suure entusiasmiga alustatud blogipidamine on vahepeal häbiväärselt soiku jäänud…Põhjuseid on mitmeid ja need kõik võiks tegelikult koguda pealkirja alla “Vesi ahjus”. Seda siis muidugi ülekantud tähenduses, sest ahjudega on minu majas küll kõik hästi. Ja see on kahtlemata suur asi, kuid siiski mitte piisav, et lisaks vahepeal saabunud sügiskülmale ka hootisi meeleheitepuhanguid eemale peletada. No ei ole see ehitamine ikka nii lihtne! Või noh, ehitamine siiski pigem on, aga selle

Viimaste lõputult vihmaste päevade taustal võib vee-teema tunduda küllale liiga tegemisena.  Kuid ega ma ei plaanigi rääkida tavapärastest rohkelt ja sihitult langeva vee kaasnähtustest nagu loik minu maja keldripõrandal või pööningul (ma teen näo, et ma neid ei näe), vaid ikka sellest sihipäraselt seatud veest ehk veevärgist, mida pidas silmas müüja, kinnitades, et majas on vesi sees… No vähemalt mina mõistsin seda nii, et majas on toru(d), kus voolab vesi,

Ühel porikarva ja lörtsisel märtsihommikul sai minust majaomanik. Kõlab uhkelt, aga olgu kohe lisatud, et ühe üsna väsinud moega ja kõva kõpitsemist ootava maja oma… Seistes ühel hetkel hinnatundlikult valiku ees, kas kolida oma väikse pere (mina, tütar ja poeg) ning suure loomaarmastusega (koer, kass ja neli merisiga) kõigi mugavustega paneelmaja korterisse või mugavusteta, aga privaatsesse aiaga majakesse, siis polnud pikka kõhklemist – vajagu see maja kuitahes palju tööd ja